Sass Henno – Mina olin siin

Üle tüki aja raamat, mille ma vähem kui ööpäeva jooksul läbi loen. Natuke öösel, ülejäänu hommikust pärastlõunani. Ühelt poolt on see hea näitaja. Näitab, et raamat oli huvitav, kaasakiskuv. Teiselt poolt on see natuke selline mittenii hea näitaja. Viitab sellele, et raamat on hästi lihtne, ei sisalda kuigipalju uusi ideid, mis tõsisemat järelemõtlemist vajaksid. On võibolla natuke pinnapealne. Kerge. Aga noh, kuna ta nii vähe aega ja vaeva nõudis, polegi sellest väga hullu.


Kas peaks mainima, millest raamat on ka? See on pahadest poistest. Nendest, kes suitsetavad enne täisealiseks saamist koolimaja lähedal, teevad automarkidel vahet, annavad naise käppimise eest kõrtsi parklas tappa ja kuulavad hea meelega trance’i. Noh ja siis veits lähemalt nendest, kes sinnajuurde igast seadusevastaseid pahandusi teevad, et elus püsida.


Alguses mind natuke häiris see, et raamat üritab mind hullult šokeerida. Ma mõtsin, et huvitav, millal ta jõuab mõne sellise asjani, mida mina poleks kogenud, peaaegu kogenud või kuulnud. See mure lahenes kaunisti, lõpupoole läks süžee piisavalt kaugele mulle teadaolevast eluvõimalikkusest. Šokeeritud ma mudugi ei saanud, aga paar üllatavat kohta oli küll. Võibolla mingitele hästi kaitstud ja muinasjutulise lapsepõlvega inimeste jaoks jääb sisu natuke kaugeks. Võibolla mingi teise põlvkonna jaoks on seal vähem äratundmiskohti. Mina olen see õige põlvkond.


Lugeda oli mõnus, edenes kiiresti. Paar kohta olid natuke muigama-ajavad. Mitte sisu, vaid väljenduse poolest. Umbes nagu autor oleks varustatud mõningase originaalsuse ja huumorimeelega.


Mulle meeldis, kuidas naised olid. Või tüdrukud. Neid oli nii vähe, nad olid nii kõrvalised. Ja samal ajal ikka kuidagi hästi olulised. Päris ilma naisteta sellist lugu ikka ei jutusta.


Nimed. Nimedega oli see häda, mis vist ainult minul esineb. Ma ei jäta neid meelde. Registreerin ära, et mingi rullnoka nimi oli ja kõik. Natsa aja pärast tuleb teine ja kolmas. Natsa aja pärast on sisse tulnud umbes 10 tegelast, kellel kõigil on mingi rullnoka nimi, mida ma ei vaevunud meelde jätma. Siis oli vahepeal väike hämming.


Aga mudu hea.

Neil Gaiman - American Gods

Hmm. Las ma mõtlen. See oli hea. Aga miks ta hea oli? Ahjaa. Hästi oli kirjutatud, aga seda võib Gaimanilt ainult oodatagi. Mitmes mõttes hästi. Head kirjeldused, korralikud dialoogid jne. Hästi põnev oli. Mitu liini, palju ütlemata jäetud asju, rohkelt tegevust. Hoidis terve aja meelt ärkvel. Samal ajal põnev selles mõttes ka, et järgmist käiku ei saanud ette aimata. Hästi piisavalt palju üllatavaid kohti ja pöördeid. Mõtlemapanev ka. Jumalad on olemas, sest inimesed usuvad. Kui inimesed, kes usuvad lähevad kusagile muljale elama, lähevad jumalad kaasa, sest uskumine läheb. Aga kusagil mujal võivad tekkida või juba olemas olla mingid teised jumalad. Mis teeb päris palju jumalaid ja päris palju jama.
Ma ei saa rohkem öelda, muidu rikun ära.

Gaiman on ise kasutanud kusagil niisugust väljendit: "...vanuses, kus raamat võis mu elu igaveseks muuta." Vot, see on niisugune raamat, et kui selle lugeja juhtub olema niisuguses eas (veel või juba), võib see raamat tema elu muuta küll. Kasvõi natuke.

Neil Gaiman - Stardust

Nii armas raamat. Kõige muinasjutulisem asi, mida ma lugenud olen. Muidugi sinna juurde umbes kõige vähema tekstialuse tekstiga raamat, mida ma üle tüki aja lugenud olen. See raamat ei taha Su elu muuta, tal pole kavaski Sulle midagi tähtsat ja olulist pikalt ja keeruliselt selgitada. Seda, et Hea võidab kavaluse ja teiste Heade abiga üksi tegutseva tugeva Kurja alati, teadsid Sa juba isegi. Lihtsalt selline armas lugu kõriauguni liiga ameerikaliku romantilise komöödia lõpplahendusega. Kõik liinid jooksevad kokku, kõik seletatakse ära ja kõik on õnnelikud ja andestavad. Imekaunite kirjelduste ja üleni awwww... tegema panevate kohtadega. Täpselt see asi, mida lugeda, kui maailm tundub kuri paha vihmane ja ebaaus. Teeb olemise mõnusaks.
Film on ka. Filmist me siin ei räägi.

Kaarina Helakisa - Vähemalt miljon sinist kassi

Jälle lasteraamat.
Raamatu peategelane on poiss nimega Samuel Tuul. Samuelil on hea kujutlusvõime ja tal õnnestub välja mõelda sinised kassid. Nii hästi õnnestub, et need saavadki päriselt olema. Ja neid saab palju. Põhiliselt on raamatus juttu täiskasvanutest ja sellest, kuidas nad sellise haruldase nähtusega toime tulevad. Ja Samuelist, tema mõtetest seoses sellega, et need kassid kõik on tema leiutatud. Raamatus on hästi palju mingit muinasjutu teemat, rahvaluulet, luulet üldse. Mingit pistmist isegi Shakespeare'iga. Hullult lahe raamat on. Mingis mõttes meenutab Muumitrolliraamatut. Sest on selline mitmetasandiline. Lastele ja suurtele hea.

jupp maha kirjutada:
Doktor Flink silmitses prouat laugude alt, mis olid rasked nagu need pooleldi suletud rulookardinad, millega laua ääres töötav kirjanik peab selleks, et rahulikult oma tööle keskendada, varjama ära kevadel nii pimestavalt tuppa paistvad päikesekiired: nii jääb osa toast ehk küll varju, teine pool on aga ikkagi nõnda päikesevalge nagu piim, ja näib, nagu tantsiksid valguskübemed seal ringi.
"Proua Jakanen," lausus doktor Flink ja vaatas Maila Jalkasele nii sügavalt silma, et viimasel tekkis vajadus kiiresti jalad mugavamasse asendisse seada.
"Proua jalkanen, oma kogemuste põhjal võin teile öelda, armas proua Jalkanen, et siniseid kasse pole üldse olemaski. Ma olen otsekohene inimene, kinnitan seda teile, proua Jalkanen." Doktor Flinki hääl oli tume ja pehme nagu pesusamet.
"Ostke endale koju soojad tuhvlid. Jooge astelpajumarja mahla. Harjutage hingamistehnikat. Võtke vaheldumisi sooja ja külma vee vanne. Eks ole ju, proua Jalkanen?"
"Doktor Flink," lausus Maila Jalkanen ja ta silmad olid niisama mustad nagu tindipoti suu pärast korgi avamist. "Vaadake, doktor Flink!"
"Oma kogemuste põhjal," alustas arst ja hõõrus parema käe pöidlaga vasemat peopesa ning vaatas korraks kella. Ta tõusis oma nahktugitoolist püsti. Tema selja tagant kostis päris tõesti näugumist. Arst pööras end, et vaadata. Valgel kroomitud arstiriistakapil istusid ilusasti reas kolm väikest Soome lipu sinise värvi kassi.

Robertson Davies - Viies osaline

See on see raamat, mida sa ise riiulist ei võta, kui sa just mingi kõigelugeja pole. Sest sellel raamatul on umbes kõige nõmedam kaanekujundus üldse. Sa loed seda raamatut, sest keegi soovitab sulle.

Raamat kirjeldab ühe tüübi elu, mõtteid ja sündmusi. Mis tegelt polegi oluline, sest seda teevad umbes pooled raamatud. Oluline on see, et see kirjeldatud elu on hästi mitmekülgne igast nõksudega. Ja autor on ilmselgelt hästi tark ja laia silmaringiga. See teeb kogu selle loo hästi harivaks ja arendavaks. Keegi - kas autor või minategelane - on seal hästi terava ütlemisega. Selline õelalt ühiskonnakriitiline aegajalt. Aga niimoodi värskendavas mitte virisevas mõttes. Kanada kirjanik. Keegi ei tea kanadast midagi, pärast seda raamatut juba natuke teab ilmselt. Üks tegelane meenutab natuke ühte teist tegelast ühest teisest raamatust. Sume on öö. Need hullumeelsed paistavad kuidagi sarnased mulle. Aga see võib vabalt olla minu personaalne kiiks.

Neil Gaiman - Coraline

See on õudne raamat. Mitte õudselt halb vaid lihtsalt õudne. Kuigi raamatukogus on ta ulme alla pandud. Hästi lihtsas keeles kirjutatud, et võib vabalt pidada lasteraamatuks. Sobib väga hästi nendeks momentideks, kui juhe on liiga koos, et mingit tõsist-rasket raamatut lugeda, aga päris mokktöllakil kanalkahte vaadata kah ei taha. Raamatu tagakaanel, nagu moodsatel raamatutel ikka, on kommentaarid. Nende autoreid ma meelde ei jätnud, aga üks kõlas umes nii: "Kui te ei taha mõne aja pärast leida end hirmust voodi all pöial suus veidraid hääli tegemas, pange see raamat ettevaatlikult riiulisse tagasi ja tegelege millegi vähem hirmuäratavaga. Näiteks uurige mõnda kuritegu või valmistage lõngast väikesi loomi."

Raamatu peategelane on tüdruk nimega Coraline. Coraline avastab oma uuest korterist ukse, mille kaudu saab mingsse teise maalima, mis on tavalisest-üksluisest palju põnevam aga hästi mitu korda hirmuäratavam kah. Ja siis igast asjad juhtuvad. Ja hästi hästi õudne on.

Mingid suuremat ja filosoofilisemat pointi selle kõige tagant ma välja ei pigistanud. Ainult võibolla see kassi puutuv asi. Selles raamatus on must kass, kes on mõlemas maailmas seesama kass. Kõik teised asjad on veidralt moondunud, aga kass on sama. See kass on ühe korraliku musta kassi iseloomuga - isekas, ükskõikne, ülbe, iseseisev ja kõiketeadev. Kassil ei ole nime. Inimestel on nimesid vaja, sest nad ei tea, kes nad on. Kass teab, kes ta on, tal pole nime järele mingit vajadust.

Neil Gaiman on muide see mees, kes koos Prachettiga "Head ended" kirjutas. Mis oli kah hea raamat.

pilt on wikipediast võetud.

Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella"

teine maailmasõda. hispaania. hemingwayl ongi mingi värk hispaaniaga. natuke sõda, palju inimsuhteid, päris mitu erootilist momenti. tegelased mitte ainult ei tee, nad on. erinevad omanäolised isikupärased. mõnes kohas natuke venib. aga pinget ja põnevust on kah mitu portsu. hästi mitmes kohas on tunda, kuidas kirjanik ennast mõne tegelasega samastab püüdes edasi anda mingit suurema tähtsusega seisukohta. paaris kohas on mõnede anarhistide kohta pahasti öeldud. peategelase sisemonoloogid on lahedad. lõpp tuleb täiesti ootamatult. raamat lihtsalt lõppeb ära. üks lõiguke kah siia:

Varas, kui ta ei varasta, on inimene nagu ikka. Väljapressija oma koduste käest raha välja ei pressi. Mõrtsukas, kui ta koju tuleb, võib oma käed puhtaks pesta. Aga joodik haiseb ja oksendab omaenese voodisse ja laostab alkoholiga omaenese tervist.

selliseid seisukoha välja ütlemise kohti oli tegelikult mitu. aga täpselt nii vähe, et ei tekkinud moraalilugemis tunnet.

Jack London "Martin Eden"

tegelikult juba ammu läbi loetud, aga tahtsin ära mainida. selline raamat, et alguses tundub nagu romaan armastusest kahe erinevast seisusest inimese vahel. hiljem tuleb välja, et hoopis teised pointid on sees. noh, paks raamat, päris mitu pointi mahtus sisse. raamat kirjeldab ühe ilusa tugeva ja targa meremehe kirjanikukarjääri. kogu see loomeinimese eluraskus ja rahapuudus. kõige parem asi selle raamatu juures on see, kuidas ta kirjutatud on. hästi hea on lugeda. mitte kerge, nagu mõne noorteajakirja kohta võiks öelda, vaid hea. teeb lugemiselamuse nauditavaks ka nendes kohtades, kus tegelikult sündmusi nii palju ei ole. samal ajal võimaldab peategelasega samastumist ja temaga kaasa elamist. natuke kurb kah, aga üldiselt mõnna-mõnna.

Marguerite Duras "Armuke"

selline raamat, et juba esimese lehekülje järel on selgelt tunda mingit naiselikkust. naised kirjutavad oopis teistmoodi. kuigi see on üks isevärki naine. järjekordne "pedofiilia" juhtum. alaealine tüdruk pluss kaks korda vanem mees. pluss rassismijuhtum. mees on hiinlane. lugu on hullult erootiline, dramaatiline, kirglik. aga samal ajal ei ole mingit rõvedust või liiga kaugele minemist. ilus. pärast on kurb kah. ma kirjutan ühe lõigu kah maha. see on selline raamat, et peab lõiku kirjutama.

Oli juhtunud eksitus. Tehtud viga täitis mõne sekudiga kogu ilmaruumi. Skandaal oli Jumala mõõtu. Mu väike vend oli surematu ja seda polnud märgatud. Surematus oli peidus minu venna kehas, kui ta elas, ja meie, meie polnud märganud, et just selles kehas anti surematusele ulualust. Mu venna keha oli surnud. Surematus oli surnud ühes temaga. Ja nii pöörles maailm nüüd, sellest võõrustamast kehast, sellest võõrulisest ilma. Oli juhtunud totaalne eksitus. Skandaal, viga täitis kogu ilmaruumi.

see stiil meenutab natuke mingite tütarlaste bloge. pikad laused, mis on täis komasid ja ühe sõnaga edasi antud mõtteid. hästi värskendavalt mõjub selline omamoodi stiil. film on selle järgi tehtud, väga hea film. raamat on teistsugune elamus. jälle hästi õhuke. lutsust täitsa saadaval.

F. Scott Fitzgerald "Sume On Öö"

täitsa perses, kui hea raamat. mõnus. hästi vaheldusrikas. õigepisut autobiograafiline. põhiliseks pointiks on minumeelest kirjeldada rikaste elustiili üksluisust ja mõttelagedust. kohati romantiline, kohati kurb, põnev ja armas. abielupaar- skisofreeniahaige imeilus naine ja hästi andekas psühhiaater on põhitegelased. inimsuhted. väga kaasahaaravalt on kirjutatud. alguse kallal saaks muidugi natuke norida, et võibolla ei võta vedu nii kiiresti, aga lõpp läks nigu lupsti! liiga hea, et käest ära panna.

Roberto Piumini "Seme Amacemilt"

lasteraamat. fantaasiateemaline. see jutustab ühest tegelasest, kelle nimi on Seme. Seme on pärit Amatcemi nimeliselt planeedilt. ta on natuke inimese moodi, aga ta suudab lennata. nagu kõik amacemlased. pealegi on ta sootu. kuigi tõlkija teeb lõpus saatusliku vea ja nimetab teda poisiks. igatahes. Seme lendab mööda kosmost ringi ja käib erinevatel planeetidel. hästi fantaasiarikas teema. planeedid on igasuguste erinevate kujude, funktsioonide ja asukatega. ulme nah. piirideta. raamatuke ise on pisikeses formaadis ja hästi õhuke. mõnus lugeda. aint, et kujutlusvõime peab kogu aeg käima käsikäes tagamõtteotsimisvõimega. mitmel asjal on natuke suurem point taga kui mis-järgmisena-juhtub. mitte lasta ennast eksitada raamatu tagaküljel olevast märkest "nooremale koolieale". noorem kooliiga ei pruugi muffigi aru saada.