Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella"

teine maailmasõda. hispaania. hemingwayl ongi mingi värk hispaaniaga. natuke sõda, palju inimsuhteid, päris mitu erootilist momenti. tegelased mitte ainult ei tee, nad on. erinevad omanäolised isikupärased. mõnes kohas natuke venib. aga pinget ja põnevust on kah mitu portsu. hästi mitmes kohas on tunda, kuidas kirjanik ennast mõne tegelasega samastab püüdes edasi anda mingit suurema tähtsusega seisukohta. paaris kohas on mõnede anarhistide kohta pahasti öeldud. peategelase sisemonoloogid on lahedad. lõpp tuleb täiesti ootamatult. raamat lihtsalt lõppeb ära. üks lõiguke kah siia:

Varas, kui ta ei varasta, on inimene nagu ikka. Väljapressija oma koduste käest raha välja ei pressi. Mõrtsukas, kui ta koju tuleb, võib oma käed puhtaks pesta. Aga joodik haiseb ja oksendab omaenese voodisse ja laostab alkoholiga omaenese tervist.

selliseid seisukoha välja ütlemise kohti oli tegelikult mitu. aga täpselt nii vähe, et ei tekkinud moraalilugemis tunnet.