Neil Gaiman - Stardust

Nii armas raamat. Kõige muinasjutulisem asi, mida ma lugenud olen. Muidugi sinna juurde umbes kõige vähema tekstialuse tekstiga raamat, mida ma üle tüki aja lugenud olen. See raamat ei taha Su elu muuta, tal pole kavaski Sulle midagi tähtsat ja olulist pikalt ja keeruliselt selgitada. Seda, et Hea võidab kavaluse ja teiste Heade abiga üksi tegutseva tugeva Kurja alati, teadsid Sa juba isegi. Lihtsalt selline armas lugu kõriauguni liiga ameerikaliku romantilise komöödia lõpplahendusega. Kõik liinid jooksevad kokku, kõik seletatakse ära ja kõik on õnnelikud ja andestavad. Imekaunite kirjelduste ja üleni awwww... tegema panevate kohtadega. Täpselt see asi, mida lugeda, kui maailm tundub kuri paha vihmane ja ebaaus. Teeb olemise mõnusaks.
Film on ka. Filmist me siin ei räägi.

Ernest Hemingway "Kellele lüüakse hingekella"

teine maailmasõda. hispaania. hemingwayl ongi mingi värk hispaaniaga. natuke sõda, palju inimsuhteid, päris mitu erootilist momenti. tegelased mitte ainult ei tee, nad on. erinevad omanäolised isikupärased. mõnes kohas natuke venib. aga pinget ja põnevust on kah mitu portsu. hästi mitmes kohas on tunda, kuidas kirjanik ennast mõne tegelasega samastab püüdes edasi anda mingit suurema tähtsusega seisukohta. paaris kohas on mõnede anarhistide kohta pahasti öeldud. peategelase sisemonoloogid on lahedad. lõpp tuleb täiesti ootamatult. raamat lihtsalt lõppeb ära. üks lõiguke kah siia:

Varas, kui ta ei varasta, on inimene nagu ikka. Väljapressija oma koduste käest raha välja ei pressi. Mõrtsukas, kui ta koju tuleb, võib oma käed puhtaks pesta. Aga joodik haiseb ja oksendab omaenese voodisse ja laostab alkoholiga omaenese tervist.

selliseid seisukoha välja ütlemise kohti oli tegelikult mitu. aga täpselt nii vähe, et ei tekkinud moraalilugemis tunnet.

Jack London "Martin Eden"

tegelikult juba ammu läbi loetud, aga tahtsin ära mainida. selline raamat, et alguses tundub nagu romaan armastusest kahe erinevast seisusest inimese vahel. hiljem tuleb välja, et hoopis teised pointid on sees. noh, paks raamat, päris mitu pointi mahtus sisse. raamat kirjeldab ühe ilusa tugeva ja targa meremehe kirjanikukarjääri. kogu see loomeinimese eluraskus ja rahapuudus. kõige parem asi selle raamatu juures on see, kuidas ta kirjutatud on. hästi hea on lugeda. mitte kerge, nagu mõne noorteajakirja kohta võiks öelda, vaid hea. teeb lugemiselamuse nauditavaks ka nendes kohtades, kus tegelikult sündmusi nii palju ei ole. samal ajal võimaldab peategelasega samastumist ja temaga kaasa elamist. natuke kurb kah, aga üldiselt mõnna-mõnna.

Marguerite Duras "Armuke"

selline raamat, et juba esimese lehekülje järel on selgelt tunda mingit naiselikkust. naised kirjutavad oopis teistmoodi. kuigi see on üks isevärki naine. järjekordne "pedofiilia" juhtum. alaealine tüdruk pluss kaks korda vanem mees. pluss rassismijuhtum. mees on hiinlane. lugu on hullult erootiline, dramaatiline, kirglik. aga samal ajal ei ole mingit rõvedust või liiga kaugele minemist. ilus. pärast on kurb kah. ma kirjutan ühe lõigu kah maha. see on selline raamat, et peab lõiku kirjutama.

Oli juhtunud eksitus. Tehtud viga täitis mõne sekudiga kogu ilmaruumi. Skandaal oli Jumala mõõtu. Mu väike vend oli surematu ja seda polnud märgatud. Surematus oli peidus minu venna kehas, kui ta elas, ja meie, meie polnud märganud, et just selles kehas anti surematusele ulualust. Mu venna keha oli surnud. Surematus oli surnud ühes temaga. Ja nii pöörles maailm nüüd, sellest võõrustamast kehast, sellest võõrulisest ilma. Oli juhtunud totaalne eksitus. Skandaal, viga täitis kogu ilmaruumi.

see stiil meenutab natuke mingite tütarlaste bloge. pikad laused, mis on täis komasid ja ühe sõnaga edasi antud mõtteid. hästi värskendavalt mõjub selline omamoodi stiil. film on selle järgi tehtud, väga hea film. raamat on teistsugune elamus. jälle hästi õhuke. lutsust täitsa saadaval.