Marguerite Duras "Armuke"

selline raamat, et juba esimese lehekülje järel on selgelt tunda mingit naiselikkust. naised kirjutavad oopis teistmoodi. kuigi see on üks isevärki naine. järjekordne "pedofiilia" juhtum. alaealine tüdruk pluss kaks korda vanem mees. pluss rassismijuhtum. mees on hiinlane. lugu on hullult erootiline, dramaatiline, kirglik. aga samal ajal ei ole mingit rõvedust või liiga kaugele minemist. ilus. pärast on kurb kah. ma kirjutan ühe lõigu kah maha. see on selline raamat, et peab lõiku kirjutama.

Oli juhtunud eksitus. Tehtud viga täitis mõne sekudiga kogu ilmaruumi. Skandaal oli Jumala mõõtu. Mu väike vend oli surematu ja seda polnud märgatud. Surematus oli peidus minu venna kehas, kui ta elas, ja meie, meie polnud märganud, et just selles kehas anti surematusele ulualust. Mu venna keha oli surnud. Surematus oli surnud ühes temaga. Ja nii pöörles maailm nüüd, sellest võõrustamast kehast, sellest võõrulisest ilma. Oli juhtunud totaalne eksitus. Skandaal, viga täitis kogu ilmaruumi.

see stiil meenutab natuke mingite tütarlaste bloge. pikad laused, mis on täis komasid ja ühe sõnaga edasi antud mõtteid. hästi värskendavalt mõjub selline omamoodi stiil. film on selle järgi tehtud, väga hea film. raamat on teistsugune elamus. jälle hästi õhuke. lutsust täitsa saadaval.