Neil Gaiman - American Gods

Hmm. Las ma mõtlen. See oli hea. Aga miks ta hea oli? Ahjaa. Hästi oli kirjutatud, aga seda võib Gaimanilt ainult oodatagi. Mitmes mõttes hästi. Head kirjeldused, korralikud dialoogid jne. Hästi põnev oli. Mitu liini, palju ütlemata jäetud asju, rohkelt tegevust. Hoidis terve aja meelt ärkvel. Samal ajal põnev selles mõttes ka, et järgmist käiku ei saanud ette aimata. Hästi piisavalt palju üllatavaid kohti ja pöördeid. Mõtlemapanev ka. Jumalad on olemas, sest inimesed usuvad. Kui inimesed, kes usuvad lähevad kusagile muljale elama, lähevad jumalad kaasa, sest uskumine läheb. Aga kusagil mujal võivad tekkida või juba olemas olla mingid teised jumalad. Mis teeb päris palju jumalaid ja päris palju jama.
Ma ei saa rohkem öelda, muidu rikun ära.

Gaiman on ise kasutanud kusagil niisugust väljendit: "...vanuses, kus raamat võis mu elu igaveseks muuta." Vot, see on niisugune raamat, et kui selle lugeja juhtub olema niisuguses eas (veel või juba), võib see raamat tema elu muuta küll. Kasvõi natuke.

Neil Gaiman - Stardust

Nii armas raamat. Kõige muinasjutulisem asi, mida ma lugenud olen. Muidugi sinna juurde umbes kõige vähema tekstialuse tekstiga raamat, mida ma üle tüki aja lugenud olen. See raamat ei taha Su elu muuta, tal pole kavaski Sulle midagi tähtsat ja olulist pikalt ja keeruliselt selgitada. Seda, et Hea võidab kavaluse ja teiste Heade abiga üksi tegutseva tugeva Kurja alati, teadsid Sa juba isegi. Lihtsalt selline armas lugu kõriauguni liiga ameerikaliku romantilise komöödia lõpplahendusega. Kõik liinid jooksevad kokku, kõik seletatakse ära ja kõik on õnnelikud ja andestavad. Imekaunite kirjelduste ja üleni awwww... tegema panevate kohtadega. Täpselt see asi, mida lugeda, kui maailm tundub kuri paha vihmane ja ebaaus. Teeb olemise mõnusaks.
Film on ka. Filmist me siin ei räägi.

Neil Gaiman - Coraline

See on õudne raamat. Mitte õudselt halb vaid lihtsalt õudne. Kuigi raamatukogus on ta ulme alla pandud. Hästi lihtsas keeles kirjutatud, et võib vabalt pidada lasteraamatuks. Sobib väga hästi nendeks momentideks, kui juhe on liiga koos, et mingit tõsist-rasket raamatut lugeda, aga päris mokktöllakil kanalkahte vaadata kah ei taha. Raamatu tagakaanel, nagu moodsatel raamatutel ikka, on kommentaarid. Nende autoreid ma meelde ei jätnud, aga üks kõlas umes nii: "Kui te ei taha mõne aja pärast leida end hirmust voodi all pöial suus veidraid hääli tegemas, pange see raamat ettevaatlikult riiulisse tagasi ja tegelege millegi vähem hirmuäratavaga. Näiteks uurige mõnda kuritegu või valmistage lõngast väikesi loomi."

Raamatu peategelane on tüdruk nimega Coraline. Coraline avastab oma uuest korterist ukse, mille kaudu saab mingsse teise maalima, mis on tavalisest-üksluisest palju põnevam aga hästi mitu korda hirmuäratavam kah. Ja siis igast asjad juhtuvad. Ja hästi hästi õudne on.

Mingid suuremat ja filosoofilisemat pointi selle kõige tagant ma välja ei pigistanud. Ainult võibolla see kassi puutuv asi. Selles raamatus on must kass, kes on mõlemas maailmas seesama kass. Kõik teised asjad on veidralt moondunud, aga kass on sama. See kass on ühe korraliku musta kassi iseloomuga - isekas, ükskõikne, ülbe, iseseisev ja kõiketeadev. Kassil ei ole nime. Inimestel on nimesid vaja, sest nad ei tea, kes nad on. Kass teab, kes ta on, tal pole nime järele mingit vajadust.

Neil Gaiman on muide see mees, kes koos Prachettiga "Head ended" kirjutas. Mis oli kah hea raamat.

pilt on wikipediast võetud.