Neil Gaiman - Coraline

See on õudne raamat. Mitte õudselt halb vaid lihtsalt õudne. Kuigi raamatukogus on ta ulme alla pandud. Hästi lihtsas keeles kirjutatud, et võib vabalt pidada lasteraamatuks. Sobib väga hästi nendeks momentideks, kui juhe on liiga koos, et mingit tõsist-rasket raamatut lugeda, aga päris mokktöllakil kanalkahte vaadata kah ei taha. Raamatu tagakaanel, nagu moodsatel raamatutel ikka, on kommentaarid. Nende autoreid ma meelde ei jätnud, aga üks kõlas umes nii: "Kui te ei taha mõne aja pärast leida end hirmust voodi all pöial suus veidraid hääli tegemas, pange see raamat ettevaatlikult riiulisse tagasi ja tegelege millegi vähem hirmuäratavaga. Näiteks uurige mõnda kuritegu või valmistage lõngast väikesi loomi."

Raamatu peategelane on tüdruk nimega Coraline. Coraline avastab oma uuest korterist ukse, mille kaudu saab mingsse teise maalima, mis on tavalisest-üksluisest palju põnevam aga hästi mitu korda hirmuäratavam kah. Ja siis igast asjad juhtuvad. Ja hästi hästi õudne on.

Mingid suuremat ja filosoofilisemat pointi selle kõige tagant ma välja ei pigistanud. Ainult võibolla see kassi puutuv asi. Selles raamatus on must kass, kes on mõlemas maailmas seesama kass. Kõik teised asjad on veidralt moondunud, aga kass on sama. See kass on ühe korraliku musta kassi iseloomuga - isekas, ükskõikne, ülbe, iseseisev ja kõiketeadev. Kassil ei ole nime. Inimestel on nimesid vaja, sest nad ei tea, kes nad on. Kass teab, kes ta on, tal pole nime järele mingit vajadust.

Neil Gaiman on muide see mees, kes koos Prachettiga "Head ended" kirjutas. Mis oli kah hea raamat.

pilt on wikipediast võetud.