Kaarina Helakisa - Vähemalt miljon sinist kassi

Jälle lasteraamat.
Raamatu peategelane on poiss nimega Samuel Tuul. Samuelil on hea kujutlusvõime ja tal õnnestub välja mõelda sinised kassid. Nii hästi õnnestub, et need saavadki päriselt olema. Ja neid saab palju. Põhiliselt on raamatus juttu täiskasvanutest ja sellest, kuidas nad sellise haruldase nähtusega toime tulevad. Ja Samuelist, tema mõtetest seoses sellega, et need kassid kõik on tema leiutatud. Raamatus on hästi palju mingit muinasjutu teemat, rahvaluulet, luulet üldse. Mingit pistmist isegi Shakespeare'iga. Hullult lahe raamat on. Mingis mõttes meenutab Muumitrolliraamatut. Sest on selline mitmetasandiline. Lastele ja suurtele hea.

jupp maha kirjutada:
Doktor Flink silmitses prouat laugude alt, mis olid rasked nagu need pooleldi suletud rulookardinad, millega laua ääres töötav kirjanik peab selleks, et rahulikult oma tööle keskendada, varjama ära kevadel nii pimestavalt tuppa paistvad päikesekiired: nii jääb osa toast ehk küll varju, teine pool on aga ikkagi nõnda päikesevalge nagu piim, ja näib, nagu tantsiksid valguskübemed seal ringi.
"Proua Jakanen," lausus doktor Flink ja vaatas Maila Jalkasele nii sügavalt silma, et viimasel tekkis vajadus kiiresti jalad mugavamasse asendisse seada.
"Proua jalkanen, oma kogemuste põhjal võin teile öelda, armas proua Jalkanen, et siniseid kasse pole üldse olemaski. Ma olen otsekohene inimene, kinnitan seda teile, proua Jalkanen." Doktor Flinki hääl oli tume ja pehme nagu pesusamet.
"Ostke endale koju soojad tuhvlid. Jooge astelpajumarja mahla. Harjutage hingamistehnikat. Võtke vaheldumisi sooja ja külma vee vanne. Eks ole ju, proua Jalkanen?"
"Doktor Flink," lausus Maila Jalkanen ja ta silmad olid niisama mustad nagu tindipoti suu pärast korgi avamist. "Vaadake, doktor Flink!"
"Oma kogemuste põhjal," alustas arst ja hõõrus parema käe pöidlaga vasemat peopesa ning vaatas korraks kella. Ta tõusis oma nahktugitoolist püsti. Tema selja tagant kostis päris tõesti näugumist. Arst pööras end, et vaadata. Valgel kroomitud arstiriistakapil istusid ilusasti reas kolm väikest Soome lipu sinise värvi kassi.

Marguerite Duras "Armuke"

selline raamat, et juba esimese lehekülje järel on selgelt tunda mingit naiselikkust. naised kirjutavad oopis teistmoodi. kuigi see on üks isevärki naine. järjekordne "pedofiilia" juhtum. alaealine tüdruk pluss kaks korda vanem mees. pluss rassismijuhtum. mees on hiinlane. lugu on hullult erootiline, dramaatiline, kirglik. aga samal ajal ei ole mingit rõvedust või liiga kaugele minemist. ilus. pärast on kurb kah. ma kirjutan ühe lõigu kah maha. see on selline raamat, et peab lõiku kirjutama.

Oli juhtunud eksitus. Tehtud viga täitis mõne sekudiga kogu ilmaruumi. Skandaal oli Jumala mõõtu. Mu väike vend oli surematu ja seda polnud märgatud. Surematus oli peidus minu venna kehas, kui ta elas, ja meie, meie polnud märganud, et just selles kehas anti surematusele ulualust. Mu venna keha oli surnud. Surematus oli surnud ühes temaga. Ja nii pöörles maailm nüüd, sellest võõrustamast kehast, sellest võõrulisest ilma. Oli juhtunud totaalne eksitus. Skandaal, viga täitis kogu ilmaruumi.

see stiil meenutab natuke mingite tütarlaste bloge. pikad laused, mis on täis komasid ja ühe sõnaga edasi antud mõtteid. hästi värskendavalt mõjub selline omamoodi stiil. film on selle järgi tehtud, väga hea film. raamat on teistsugune elamus. jälle hästi õhuke. lutsust täitsa saadaval.