Sass Henno – Mina olin siin

Üle tüki aja raamat, mille ma vähem kui ööpäeva jooksul läbi loen. Natuke öösel, ülejäänu hommikust pärastlõunani. Ühelt poolt on see hea näitaja. Näitab, et raamat oli huvitav, kaasakiskuv. Teiselt poolt on see natuke selline mittenii hea näitaja. Viitab sellele, et raamat on hästi lihtne, ei sisalda kuigipalju uusi ideid, mis tõsisemat järelemõtlemist vajaksid. On võibolla natuke pinnapealne. Kerge. Aga noh, kuna ta nii vähe aega ja vaeva nõudis, polegi sellest väga hullu.


Kas peaks mainima, millest raamat on ka? See on pahadest poistest. Nendest, kes suitsetavad enne täisealiseks saamist koolimaja lähedal, teevad automarkidel vahet, annavad naise käppimise eest kõrtsi parklas tappa ja kuulavad hea meelega trance’i. Noh ja siis veits lähemalt nendest, kes sinnajuurde igast seadusevastaseid pahandusi teevad, et elus püsida.


Alguses mind natuke häiris see, et raamat üritab mind hullult šokeerida. Ma mõtsin, et huvitav, millal ta jõuab mõne sellise asjani, mida mina poleks kogenud, peaaegu kogenud või kuulnud. See mure lahenes kaunisti, lõpupoole läks süžee piisavalt kaugele mulle teadaolevast eluvõimalikkusest. Šokeeritud ma mudugi ei saanud, aga paar üllatavat kohta oli küll. Võibolla mingitele hästi kaitstud ja muinasjutulise lapsepõlvega inimeste jaoks jääb sisu natuke kaugeks. Võibolla mingi teise põlvkonna jaoks on seal vähem äratundmiskohti. Mina olen see õige põlvkond.


Lugeda oli mõnus, edenes kiiresti. Paar kohta olid natuke muigama-ajavad. Mitte sisu, vaid väljenduse poolest. Umbes nagu autor oleks varustatud mõningase originaalsuse ja huumorimeelega.


Mulle meeldis, kuidas naised olid. Või tüdrukud. Neid oli nii vähe, nad olid nii kõrvalised. Ja samal ajal ikka kuidagi hästi olulised. Päris ilma naisteta sellist lugu ikka ei jutusta.


Nimed. Nimedega oli see häda, mis vist ainult minul esineb. Ma ei jäta neid meelde. Registreerin ära, et mingi rullnoka nimi oli ja kõik. Natsa aja pärast tuleb teine ja kolmas. Natsa aja pärast on sisse tulnud umbes 10 tegelast, kellel kõigil on mingi rullnoka nimi, mida ma ei vaevunud meelde jätma. Siis oli vahepeal väike hämming.


Aga mudu hea.

Robertson Davies - Viies osaline

See on see raamat, mida sa ise riiulist ei võta, kui sa just mingi kõigelugeja pole. Sest sellel raamatul on umbes kõige nõmedam kaanekujundus üldse. Sa loed seda raamatut, sest keegi soovitab sulle.

Raamat kirjeldab ühe tüübi elu, mõtteid ja sündmusi. Mis tegelt polegi oluline, sest seda teevad umbes pooled raamatud. Oluline on see, et see kirjeldatud elu on hästi mitmekülgne igast nõksudega. Ja autor on ilmselgelt hästi tark ja laia silmaringiga. See teeb kogu selle loo hästi harivaks ja arendavaks. Keegi - kas autor või minategelane - on seal hästi terava ütlemisega. Selline õelalt ühiskonnakriitiline aegajalt. Aga niimoodi värskendavas mitte virisevas mõttes. Kanada kirjanik. Keegi ei tea kanadast midagi, pärast seda raamatut juba natuke teab ilmselt. Üks tegelane meenutab natuke ühte teist tegelast ühest teisest raamatust. Sume on öö. Need hullumeelsed paistavad kuidagi sarnased mulle. Aga see võib vabalt olla minu personaalne kiiks.